Kaeraküpsised (munata)

Mis juhtub, kui laps õhkab "Tahaks midagi head!" ja kõik "tavapärased" toiduained on müstilisel kombel kõik otsa saanud? Viimane muna läks hommikul omletiks ja külmik, kus alati on mõni pakk võid....ei miskit.
Aga siiski, leidsin kaerahelbeid ja suure sahtlistuhnimise peale ka kookosrasva. Väike retseptiotsing - killuke siit, killuke sealt ja kaeraküpsised läksid tegemisse.

Kakukesed

Kaeraküpsised:
•250g kaerahelbeid
•150g toortatrajahu
•200g kookosrasva
•1,5 spl mett
•1 spl tuhksuhkurt (mida kõike ka mu sahtlitest välja ei tule :). Samas poleks pidanud seda karpi välja võtmagi.
•kaneeli
•muskaatpähklit
•küpsetuspulbrit
•100g hapukoort

Kaerahelbed, jahu, küpsetuspulbri, kaneeli ja muskaatpähkli panin kaussi. Kookosrasva ja mee sulatasin malmpotis ära ja valasin kaerasegule juurde. Lõpuks panin 100g hapukoort.
Segasin segu uuesti ühtlaseks ja tõstsin lusikaga küpsetuspaberiga ahjuplaadile.
Küpsetasin u 190 kraadi juures vast mingi 30minutit kokku. Kuna vahepeal pidin kodust ära käima, siis küpsetasin kahes jaos :) Küpsetada tuleb igatahes niikaua, kuni on valmis :D

Seekord tulid sellised korralikud "pätsikesed". Kahtlustasin, et need vajuvad lauali aga seda nad ei teinud. Nii et järgmine kord teen kindlasti õhemad. Siis on parem neid krõbistada.
Tsipake soola soovitan ka panna. Ja suhkru võib vabalt ära jätta.

Kui homme ka ei viitsi poodi minna ja "hea" isu peale tuleb, eks siis paistab, mida huvitavat veel annab välja mõelda. Sügavkülmas on karbitäis rabarberit ja sahtlis risottoriisi... väike riisipuder kiselliga? Samas... kas tärklist mitte ei ole vaja sinna? :)

Vaarikatarretis

Lapsuke ajas siin oma tarretise juttu juba päevi. Eile krabasin poest selle nö pakitarretise ja valasin selle päeval vormi, nii et õhtuks oli valmis. Ja kui ma seda õhtul siis tarbisin, käis peast läbi mõte, et "hallooo,,,see on juu nii lihtne ise teha". Miks süüa sisse toiduvärve ja vaarikamaitseainet, kui on olemas VAARIKAD! Mis siis heal juhul tädi Silvi korjatud või halvemal juhul Prisma poolt pakendatud.

Klassika

Igatahes, kõige keerulisem selle kogu asja juures on katsuda vaarikaid mitte ära süüa enne tarretise tegemist:)

Vaarikatarretis:
•100g vaarikaid
•300 ml vett
•1 sl mett
•4 lehte zelatiini
peale vahukoort

Mul on juba natukene aega olemas sellised ideaalsed tarretise pokaalid, mis Anne-Mai Karviast tõi.
Kõigepealt jagasin mõned kenamad vaarikad tervetena nelja pokaali.
Ülejäänud vaarikad panin keraamilisse mõõdukannu koos supilusikatäie meega, valasin peale natukene sooja vett (võibolla 70ml). Sulatasin mee ära ja pressisin lusikaseljaga vaarikad puruks, et mahl välja tuleks.
Taldrikule panin külma vette likku 4 zelatiinilehte. Vedelesid teised seal u 5minutit. Siis võtsin need sealt välja ja pigistasin kuivaks.
Ajasin veekannus vee uuesti keema ja kallasin äsjakeenud vee zelatiinilehtedele peale (mis olid peale kuivakspigistamist jõudnud juba käeulatuses olnud keraamilise poti põhja). Enne pottiõudmist sai nende zelatiinilehtedega natukene lapsukesega lolle nalju tehtud. Näevad need juu päris ägedad-veidrad välja. Aga seda ma ei soovita teha, sest toiduga juu ei mängita.
Või samas.... õnnehormoonide vabastamiseks on kõik võtted lubatud. Ja lapsega koos lollitamine on parim meelelahutus üldse!

Niisiis, zelatiinilehed lahustusid sekunditega ja läksid siis -supsti- vaarika-mee segule kaela. Segasin veel korralikult läbi ja valasin pokaalidesse.

Tarretusid külmikus vast mingi 3h ja siis sai tahtejõud otsa. Vahustasin juurde kirmekese* meega vahukoort ja eriti retro dessert saigi pintslisse pistetud.

Nüüd muidugi saabus kohale ka isu järgnevate roogade peale:
•riisipuder rabarberikisselliga
•leivasupp
•ühepajatoit
•saiavorm
.....


*kirmeke - mahuühik mee mõõtmiseks; siis kui ei taha ühtki lusikat meega kokku teha ja kratsid miksri puhta hoovaga kristalliseerunud mee potist kirmekese mett.