Klassika |
Vaarikatarretis:
•100g vaarikaid
•300 ml vett
•1 sl mett
•4 lehte zelatiini
peale vahukoort
Mul on juba natukene aega olemas sellised ideaalsed tarretise pokaalid, mis Anne-Mai Karviast tõi.
Kõigepealt jagasin mõned kenamad vaarikad tervetena nelja pokaali.
Ülejäänud vaarikad panin keraamilisse mõõdukannu koos supilusikatäie meega, valasin peale natukene sooja vett (võibolla 70ml). Sulatasin mee ära ja pressisin lusikaseljaga vaarikad puruks, et mahl välja tuleks.
Taldrikule panin külma vette likku 4 zelatiinilehte. Vedelesid teised seal u 5minutit. Siis võtsin need sealt välja ja pigistasin kuivaks.
Ajasin veekannus vee uuesti keema ja kallasin äsjakeenud vee zelatiinilehtedele peale (mis olid peale kuivakspigistamist jõudnud juba käeulatuses olnud keraamilise poti põhja). Enne pottiõudmist sai nende zelatiinilehtedega natukene lapsukesega lolle nalju tehtud. Näevad need juu päris ägedad-veidrad välja. Aga seda ma ei soovita teha, sest toiduga juu ei mängita.
Või samas.... õnnehormoonide vabastamiseks on kõik võtted lubatud. Ja lapsega koos lollitamine on parim meelelahutus üldse!
Niisiis, zelatiinilehed lahustusid sekunditega ja läksid siis -supsti- vaarika-mee segule kaela. Segasin veel korralikult läbi ja valasin pokaalidesse.
Tarretusid külmikus vast mingi 3h ja siis sai tahtejõud otsa. Vahustasin juurde kirmekese* meega vahukoort ja eriti retro dessert saigi pintslisse pistetud.
Nüüd muidugi saabus kohale ka isu järgnevate roogade peale:
•riisipuder rabarberikisselliga
•leivasupp
•ühepajatoit
•saiavorm
.....
*kirmeke - mahuühik mee mõõtmiseks; siis kui ei taha ühtki lusikat meega kokku teha ja kratsid miksri puhta hoovaga kristalliseerunud mee potist kirmekese mett.
No comments:
Post a Comment